Luuletus meeletust jalgpalliigatsusest
23. aprill 2020, 00:09
Logi sisse:
See aeg pole olnud lühike,
probleem pole üldse tühine,
kui kaua veel üksi nühime
ja pisaraid silmist pühime?
Mil saabub küll treening ühine?
Nii postritelt seintel küsin ma,
end sundides kodus püsima
ja tahtes ka veene nüsida,
sest vaimne tervis saand räsida.
Nüüd tean, mis tunne on väsida.
Toa nurgas jalgpalli silmitsen
ja aknast kevadet immitseb,
ei ela, vaid pigem hingitsen.
Oh, kaua veel kestab pingutus,
et lendaks taas pall kui kingitus?
Nii kohutav jalkaigatsus,
ei karda ei viirust, ei vigastust.
Ma tühja pärast ei viriseks,
kuid ihkan sööte, mis vihiseks,
ka jalgu, mis löödud siniseks!
